Papagoinimelised ja ema süda

Nädalavahetusel oli abiks noori ja vanu. Poisid tegid metsas puid ja tõid koju, tüdrukud niitsid muru ja lapsekesed olid lihtsalt rõõmsad. Vaatamata sääskede terrorile!
Tulpide õitseaeg hakkab tasapisi otsa saama. Varajased punased pojengid näitavad juba nuppude vahelt õievärvi. Lihtsad ja imeliselt lõhnavad poeedinartsissid rõõmustavad silma. Avastasin peenralt põneva papagoitulbi Black Parrot. Papagoitulbid on natuke naljakad, kräsulised, õitsevad aga kaua.

Toredalt on oma kroonlehed sättinud Cum Laude, tõesti eeskujulikult, kiitusega!

Ja siin on uhke murtud südame põõsas, meie nimetame teda ema südameks. Omapärane ja mõjuv! Ehk teisisõnu südamlik.

Lapsepõlvest on Läänemaa metsadest maikellukeste kõrval meelde jäänud põnev lill. Nüüd tean, et see on kuutõverohi. On Kaldalgi üksainus uhkes üksilduses. Loodan siiski, et paljuneb.

Ning arvatavasti viimane foto tulpidest sel kevadel. Mentonid, tütre kingitus Hollandi reisilt.
Uued ja uued õitsejad ootavad järge.