Sireli, kas mul õnne?

Ikka on! Aed lõhnab imeliselt, sirelid õitsevad. Kahjuks oletatav valge sirel mitte. Võtsin oma linnakodu akna alt põõsalt juurevõsu ja ootan juba mitu
aastat ja tulutult. Kas on ikka valge sirel???
Pettumuse korvavad lilla topeltõieline ja ühekordne hästi tumelilla sirel. Topeltõielised tumedad väikesed põõsad kosuvad veel.

Vahepeal olin abitööline metsatöödel. Nüüd on talvesoe kenasti riidas kuivamas, turvaline!

See on tervitussilt väravas. Algul tundus see mulle tobe, aga kuna meil on alati parasjagu kasse, siis nüüd igati asjakohane ja naljakas. Ja kiviaias on mulle tundmatu linnuke pesa teinud.Tore uudis on ka see, et üle mitme aasta kohendasid pääsulinnud rehe all vana eluaset ja emalind istub pesal, ainult peanupp ja saba paistavad. Kassidele pakub see muidugi tohutut huvi, aga õnneks nad ligi ei pääse. Loodame, et kõik läheb hästi ja pojukesed kooruvad. Oh, seda sidinat ja sädinat siis ja suurt söögiisu ning lennuharjutusi.

Varajased punased pojengid õitsevad, kuninglikud lilled! Püüan kõigist sortidest fotosid teha. Ka kollasel pojengil on üks õienupp, ootan põnevusega. Istutasin ta eelmisel aastal liiga teiste lillede varju, nii ta mul ei õitsenudki.

Ootavad aga tüütud rohimistööd ja porgandid vajavad harvendamist. Sibulad on peenras, nagu sõdurid reas ja küüslaugud on ka võimsad.
Ah jaa, viimane aken on ette pandud. Nüüd on majal ring peal. On veel vaja restaureerida rehealuse aken, väike kuue ruuduga, see on täiesti võimalik. Parandamist, nokitsemist, pahteldamist, värvimist veidi ja tehtud ta ongi! Kui ainult aega leiaks. Peab leidma.