Papagoinimelised ja ema süda

Nädalavahetusel oli abiks noori ja vanu. Poisid tegid metsas puid ja tõid koju, tüdrukud niitsid muru ja lapsekesed olid lihtsalt rõõmsad. Vaatamata sääskede terrorile!
Tulpide õitseaeg hakkab tasapisi otsa saama. Varajased punased pojengid näitavad juba nuppude vahelt õievärvi. Lihtsad ja imeliselt lõhnavad poeedinartsissid rõõmustavad silma. Avastasin peenralt põneva papagoitulbi Black Parrot. Papagoitulbid on natuke naljakad, kräsulised, õitsevad aga kaua.

Toredalt on oma kroonlehed sättinud Cum Laude, tõesti eeskujulikult, kiitusega!

Ja siin on uhke murtud südame põõsas, meie nimetame teda ema südameks. Omapärane ja mõjuv! Ehk teisisõnu südamlik.

Lapsepõlvest on Läänemaa metsadest maikellukeste kõrval meelde jäänud põnev lill. Nüüd tean, et see on kuutõverohi. On Kaldalgi üksainus uhkes üksilduses. Loodan siiski, et paljuneb.

Ning arvatavasti viimane foto tulpidest sel kevadel. Mentonid, tütre kingitus Hollandi reisilt.
Uued ja uued õitsejad ootavad järge.

Kumb on tumedam ?

Olen tähele pannud, et armastan osta lilledest kas hästi tumedaid või siis valgeid sorte. Kõrvuti istutades on efektne. Väga tume on tulp Negrita, lausa sametine.

Teine hästi tume on Queen of the Night. Kumb on tumedam? Raske öelda.

 Puhkesid õide tuhkurenelad, näevad oma pitsivahus imelised välja. Sellel peenral on kogu mu enelate valik.

Kõige selle ilu kõrval panin täna maha kurgiseemned, katteloori alla. Eemisel aastal oli suurepärane kurgisaak, marineerisin oma 100 purki kurke, rääkimata hapukurkidest. Kuna kõigile väga maitseb minu omatoodang, siis tuleb jätkata. Käisin ka naabrinaise juures konsultatsioonil. Tomatid tuleb istutada nädalavahetusel, usaldan tema kogemust. Meil on hästi toredad naabrid, näha nende elamist pole, aga kuulda on, kui Muki haugub. Järelikult rahvas kodus. Vahetame ka taimi, tulin koju siniste siberi iiristega, neid soovisin ammu. Istutasin kohe maha ka, head kasvamist ja õitsemist neile!
Vaatan poole silmaga Eurovisioni, pole just suur telekasõber, pigem loen. Aga peab ju kursis olema, mis Bakuus toimub.

Muruniitmishooaeg algas

Teatan pidulikult, et kartulid on maha pandud, seekord siis mehhaniseeritult. Käis see hõlpsalt ja kiiresti ! Edasine sõltub suuresti ilmataadi heasoovlikusest. Saagita pole küll kunagi jäänud.
Eile sai esimest korda muru niidetud ja seda tegevust jagub sügiseni välja. Mõneti mõtlen nostalgiaga ajale, mil õues kasvas lausa hein ja igast aianurgast võis üllatusi leida. Liiga korralik ja koristatud praegu, aga ilus vaadata seejuures.

Pildilt paistab püramiidjas tamm, kes on ka lõpuks suverüü selga saanud. Kaua aega seisis vapralt kasukas seljas ja pea paljas. Ema kingitus mulle sünnipäevaks.

Täiuslik õis, kas pole? Vana õunapuu tüve taustal.

Siin on näha aastaarv 1927, mille ehitusmeistrid maja ehitamisel kivisse raiusid. Vaatmata kõrgele eale elame veel! Noorenduskuurid on positiivselt mõjunud.

Miss Elegance, eestimaiselt töntsakas. Välismaine "look" pakendil on tunduvalt sihvakam ja peenem. Armas ikkagi !

Jutud kirjas, lähen aeda uudistama. Toimetamised ootavad.

Ikka tulpidest

Tõeliselt kaunis päev oli, toomingad õitsevad ja lõhnavad hullutavalt. Ja see tähendab ka seda, et homme ootab suur töö. Kartulipanek!!!
Ei saa jagamata tulbiilu.
See on Spring Green. Panin maha ühe sibula ja ära ta end peitis. Ning siis ülejärgmisel aastal ilmus ootamatult välja kolme kauni õiega. Huvitav on ta tõesti.

Midagi värvilisemat ka. Narmastulp Canasta. Kaardimäng ka selline olemas. Ei kipu narmastulpe eriti ostma, nad on ilusad, aga kapriissed. Eks palju oleneb ka kliimastikust, mullatingimustest. Nii, et vahel võib pildil lubatu ja peenrareaalsus vägagi erineda. Tõsi küll, Canasta on selline, nagu peab!

Triumftulp ilmselt, tore valgeroosa.

Ja lõpetuseks poseeris kassike heatahtlikult, tavaliselt on nad kärsitud ja jooksevad minema, kui just raskelt ei maga. Ei suutnud pildistamata jätta.

Tulpide aeg

On kaunis aeg! Tulbisorte peaks olema nii viiekümne ringis, sügiseti ei suuda vastu panna ja muretsen jälle mõne uue. Siia tulles rõõmustasid peenras lisaks pojengidele punased tulbid, arvan, et Apeldoornid. Esimesed uustulnukad olid valged tulbid. Õide puhkedes on nad kahvatukollased, pärast valged. Õitsevad kaua ja võimsalt. Kahjuks nende nime ei tea. Nüüd olen väikese raamatupidamise sisse seadnud, sellega tegelen pimedatel talveõhtutel.

Toredad pisikesed on Greigi tulbid The First, esimesed nad küll polnud.

Ja kas selle kaunitari nimi on ehk Gavota? Ostsin midagi muud, kasvas aga selline, igatahes on üks lemmikuid praegu.

Sajab, sajab lõpmata...

Sooja kevadvihma on muidugi vaja. Vaatan aknast, et mets on vägagi roheliseks läinud. Ja varjundirikas roheline, suvel on lausroheline ja see pole nii põnev. Toimetamise tuhinas ei pane tähelegi, nina maas kogu aeg. Esialgu õue pole asja, teen tubaseid tegemisi.  Pühapäeval on külalisi oodata.
Külvasin vahepeal porgandit, peeti, mitut sorti salateid ja istutasin peterselli ja varssellerit. Muidugi siputasin saialille, kressi ja päevalille seemneid.
Ja panin juurduma sabiina kadaka oksad ja kuna kärpisin oma kahte jugapuud, siis torkasin nendegi oksakesed mulda. Loodan, et juurduvad. Kiviaias oli paras tühimik, nüüd on see kenasti täidetud.

Ja kuidas mahub Sõbrake väikesesse korvi? Kassid armastavad millegipärast kõrgemaid positsioone. Ikka kapi otsa sätivad magama, vahel reedab salakohta vaid vali norskamine!

Nartsiss Barrett Browning

Muretsesin eelmisel sügisel nartsissisibulad nimega Barrett Browning, nüüd õitsevad kaunikesed. Ei tea, kas nad on nime saanud kuulsa inglise poeedi järgi, tahaks uskuda.

Parim asi

Mis on maailma parim asi?
Juuni kastepärlendav roos;
leebe lõunatuul, mis ei too vihma;
tõde, mis sõpra ei haava, nauding, mis ei torma lõppema;
ilu, mis ei kipu ilutsema
labastamaks oma uhkust;
valgus, mis silmi ei sunni vidusse;
mälestus, mis ei tee haiget;
armastus ikka ja jälle.
Mis on maailma parim asi?
- Midagi nendest, ma arvan.

Elizabeth Barrett Browning  (1806 - 1861)

Päevatöö liiliatega

Millegipärast arvasin, et liiliate kasvatamine on midagi keerulist. Aga tegelikult pole. 2009 ostsin ühe aasia liilia Black Out sibula. Kahtlustan, et pole see õige sort, aga kaunis on sellegipoolest. Nii ta õitses eelmisel suvel, ühe varre otsas mitukümmend õit!

Tundus, et tal hakkas kitsas. Ei jõudnud sügisel jagamist ette võtta, niisiis asusin täna selle suure töö kallale. Kuigi tuntud liiliakasvataja isand Rang soovitab seda sügisel teha. Oi, kuidas harutasin, mõni sibul oli ikka keskmise kaalika suurune. Ülerahvastus oli totaalne. Sain osa sibulaid naabritele anda ja ülejäänud paigutasin ka ära. See rõõmus tegevus võttis lausa pool päeva, aga hää, et lõpuks tehtud.

Järjest läheb nartsisse õide, hüatsindid õitsevad ja keisrikroongi on uhke. Tulbid on ootel. Selline on stardivalmis suur püsilillepeenar, kevadel sibullillede päralt.