Üksainus õis ei tohiks olla palju

Eile oli jälle tegus päev. Ajakirja Kodu&Aed maikuu numbrist saime toreda idee, vanast pliidirauast ja ahjukividest ehitasime maitsetaimededele uue kodu. Mis vajab nüüd sisustamist. Kuidas küll ise selle peale ei tulnud? Vanarauahunnikust leiab nii mõndagi huvitavat. Jõudsin siiski kaks astilbet ja võõrasemad ümber istuda. Külvasin võõrasemad eelmisel suvel, ilusad taimekesed kasvasid. Vist on punased? Esimene tulp puhkes õide, ta ongi mul
ainuke viiest maha pandud minitulbist. Kuhu teised kadusid, ei tea.

Ja veel üllatus, hommikupoole olid nartsissid veel kinni, aga pärastlõunal puhkesid õide varajased trompetnartsissid. Kahjuks nime ei tea, sõbranna kinkis kunagi.

Samuti alustasid nartsissid Jetfire, vahvad pisikesed, kroonlehed tahapoole käändunud. Nendega kohtusin esimest korda. Sobiksid hästi kiviktaimlasse. Kunagi oligi kiviktaimla plaanis, aga loobusin. Looduslikult pole sobivat maastikku või keldrikatust ja ei hakka midagi moodustama ka.

Muide, pealkirja tagamaadest. Kunagi keskkooli ajal, kinkisid klassivennad meile, tüdrukutele lilli ja ulatasid need üle just selle lausega, üksainus õis ei tohiks olla palju....Siiani meeles.