Seitse pojengi

Ja ongi minu aias seitse kaunist pojengipõõsast. Kaks nendest ilmselt väga vanad, hiiglasuur valgete õitega, arvan, et Maxima Festiva. Õitseb praegu täie hooga, põõsas vajab juba jagamist. Peab selle suure töö sügisepoole ette võtma.

Juba ära õitsenud on teinegi vana asukas meil, jällegi oletan, et nimi on tal Rubra Plena.

Tädi aiast sain uhke roosa lõhnava pojengi. Ei õitsenud ta mitu aastat peale istutamist, nüüd aga teeb seda täie hooga ja lõhnab magusalt.

Sauna juurde istutsin 3 uut sorti. Läksid kõik ilusasti kasvama ja õitsevad. Hästi lõhnab üsnagi vana sort Gardenia, aretatud 1948.

Järgmine on veelgi vanem sort Karl Rosenfeld, aretatud 1908. Oi, tema meeldib mulle väga oma huvitava lillakaspunase värvi ja kompaktse õiekujuga.

Kolmas on nn jaapani õietüübiga Bowle of Beauty, tõeline ilukarikas. Keskel kollane tolmukate kuhilas, mis heledamaks pleegib. Lõhnab temagi.

Ootasin väga kollase pojengi õit, üks õienupp tal oligi, ära see kahjuks kuivas. Peenras mürgeldasid kurjamid, mutid või mügrid. Võitlen nendega kõikvõimalike vahenditega, aga nad on järjekindlad. Põõsas ise on ilus ja roheline, vaatamata jalgealuse õõnestamisele. Oootame siis järgmist suve!
Sellised kuninglikud, ehk õigem on vast õelda, et keiserlikud pojengid elavad minu aias.

Eilsel kuumal suvepäeval korjasin suure topsitäie metsmaasikaid. Maiustasime peale sauna, oh, kui maitsev oli. Täna sajab hommikust saadik, egas midagi. Ajakirjad ja raamatukuhi ootavad lugemist. Vast õhtupoole ikka õue saab.